„Uus aeg vajab uusi inimesi!“ Me kõik oleme seda hüüatust kuulnud, aga kas me oleme ka mõelnud, et see võiks meie enda kohta käia? Spordis on uus aeg käes ja tegelikult on seda aega olnud juba 23 aastat. Ma ei ole kindlasti seda meelt, et asju pannakse paika vaid numbrite ja vanuse järgi, aga kogemused on näidanud, et teatud asjadest on meil raske loobuda. Meenub ühe kohaliku omavalitsuse spordijuhi hüüatus paari nädala tagusest ajast, et teie öelge, mis me tegema peame, küll me siis teeme. Pean tunnistama, et see võttis mu hetkeks sõnatuks.

Ootus, et kusagilt ülevalt tulevad käsud ja targad mõtted, ei saa enam kaua kesta. Me oleme astunud sõnades suure sammu demokraatia ning isetegemise ja vastutuse arendamise suunas, aga tasahilju nagu loodaksime, et keegi teine otsustaks ning loogiliselt siis ka vastutaks. Spordijuht, Eesti sport ongi Sinu kätes ja Sinu näoga! See, mida Sa teed või tegemata jätad, kajastub otseselt kogu meie riigi spordis. Juhi töö ei saa olla vaid tänase päevaga tegelemine, pigem pikalt ette mõtlemine. Meie sportlane konkureerib maailmatasandil teiste tippudega, valdkonnana võistleme kodus teiste vabaaja veetmise võimalustega. Kas poleks aeg unustada need naljakad ja lapsikud, mõnikord väljamõeldud tali- ja suvealade, individuaal. ja võistkondliku spordi, Tallinna ja Tartu, „enne mind“ ja „peale mind“ vahelised vastuolud?

Spordijuhid ja organisatsioonid muutuvad üha rohkem konkurentsitihedas keskkonnas teenusepakkujateks. Me pakume emotsioone, tervist ja ühtekuuluvustunnet. Meie esmaseid ülesandeid on esirinnas käia ideede arendamisel ning elluviimisel, mitte vaadata pealt, kui spordi populaarsus hakkab hääbuma. Päevast päeva kõlab jutt, et raha ei ole ja kui see rahalaev saabub, küll siis paneks! Aga paneks kuhu, kellega, mis oleks oodatav tulemus? Kas hetke rahulolu kulutatud vahendist või investeering pikaajalise plaani järgi, mille tulemust naudime mitme aasta jooksul?

Me vajame paradigma muutust ka spordis. Luues spordis nii materiaalset väärtust ürituste ja abiteenuste kaudu kui ka kogu meie ühiskonda siduvat emotsionaalset sidet, peame olema selle vastutuse väärilised. Palju on viimasel ajal tulnud juurde uusi spordijuhte ning tunda on värskemat hingamist. 2030. aastaks spordi arengusuundi kokku pannes ei kostnud nende noorte hääl veel julgelt. Kas põhjuseks on kartus oma seisukohti kaitsta või ideede puudus, ei tea. Loodan, et pigem esimene. Aga aega oodata ei ole. Ma sooviksin kuulda mõtteid ja ideid, mida ei kammitseks nõukaaegne pidur, vaid mis oleksid vabad ja avatud.

Lihtne oleks ju iseloomustada Spordijuht 2.0 vaid positiivsete iseloomuomadustega, aga arvan, et kõige suurem pidur on endiselt vana aja mõttekrambid. Hea juht oskab ajaga kaasas käia ja on valmis muutuma, vanakooli juht paraku seda ei soovi või ei suuda. Tema soov on endiselt hakata riigi rahadega välja andma Spordilehte, jagada raha kõigile võrdselt laiali ja käia lõunal, kui keegi selle kinni maksab.

Uue paradigmaga käib kaasas ka organisatsioonide juhatuste suhtumise muutumine. Juhatus ei saa olla vaid koht, kus käiakse raha jaotamas või koondvõistkonna kohtade üle lahingut pidamas. Spordiorganisatsiooni juhatuse esmane kohustus on oma ala või tegevusvaldkonna arengu määratlemine ja selle elluviimine. Igapäevane ja väiklane kemplemine ei arenda ala, pigem tekitab ala harrastajate ja väheste toetajate hulgas eemaldumissoovi.

Millist alaliidu tegevjuhti loodetakse saada, kui pakkumisel on piiramata tööaeg, nädalavahetused võistlustel ja tasuks miinimumpalk? Miks nad arvavad, et alaliidu juht peab seda kõike tegema vaid hea sõna ja miinimumi eest? Kas ei peaks just juhatuste huvi olema palgata tegevjuhiks inimene, kes lausa põleb soovist lüüa ala arendamisel kaasa, viib ellu uued strateegiad, oleks motiveeritud mõtlema laiemalt ja leidmaks arenguvõimalusi kõikidele vanuseastmetele? On aeg, kus meie organisatsioonid peaksid panustama rohkem just igapäeva juhtimisse, lisandunud ressursid peaksid leidma väljapääsu tegevaparaadi pädevuse ja koosseisude kvaliteedi tõstmisel. Spordiorganisatsiooni juhtimine ei erine tavapärasest juhtimisest mitte millegi poolest, seega oleks esmatähtis kompetentse inimese leidmine.

Nagu ka teistes valdkondades, peaks meil olema ülemuste aeg lõppenud ja asemele tulnud juhid. Ülemused, kelle jaoks on õiged vaid nende enda arvamused ja teiste mõtted on valed, ei peaks enam hoidma spordiorganisatsioonides juhtpositsioone. Niimoodi sai eelmise riigikorra ajal valitseda, aga juhtimiseks ei saa seda nimetada. Sport vajab juhte, kes vaatavad asju laiemalt kui vaid kirjutuslaud. Juhte, kes mõtlevad, kuidas on parem kogu valdkonnale, alale, piirkonnale. Juhte, kes ei karda oma ideedega välja tulla, kes tahavad ujuda alguses kasvõi vastuvoolu, aga lõpuks viivad oma visioonid ellu. Seejärel saame me rääkida juba liidritest, kes loovad valdkonna toimimise väärtusstandardid.

Kas ma olen rahul iseendaga? Ei ole ja ei saagi olla, sest ka mind kammitsevad mõned kinnistunud arusaamad, aga ma vähemalt tunnistan nende olemasolu ja püüan neist lahti saada.

Muutunud aeg nõuab ka seniste tõekspidamiste muutumist, kõiki vahendeid ei ole tark panna kohe tarbimiseks. Me peame suutma investeerida ka pikaajaliselt. Ennekõike inimestesse, kelle mõtetest ja töövõimest sõltub väga palju, ka organisatsioonide arengud. Inimestesse, kellele on esmatähtsad aus mäng, siiras esitlus ja rahulolu tulemusest.

Siim Sukles
Eesti Olümpiakomitee peasekretär